Ajaloost

Miks just muinasaega taasluua Kiruveres? Muinasaegne loodus on meie ümbert ammugi kadunud. Seda suuresti tänu inimtegevusele lähiajaloos. Tänapäevane Paunküla paisjärv tekkis kolme loodusliku järve ülepaisutamise tulemusena 1960ndatel, kuid kõrvalasuv Kiruvere järv on säilinud peaaegu esialgsel kujul. Mööda Tallinn-Tartu maantee tuhisev liikleja ei aimagi, et veel üsna hiljuti, 20. saj alguses oli siinne ümbruskond suuresti soode ja metsade all ning transpordiolud hoopis teised.

Veel tagasi ajaloos liikudes tuleb aru saada, et muinasaegsed kehvad transpordiolud dikteerisid suurema liikluse peaaegu eksklusiivselt mööda veeteid (laevatransport suvel ja regedega jääteed piki kinnikülmunud jõgesid talvel).

Kiruvere ümbruse Pirita jõgikond moodustab ühe suurema Põhja-Eestis. Arvestades muinasaja kõrgemat veetaset võib eeldada, et tollane Pirita jõgi oli suures osas laevatatav ja ühendas kaubateena tollase Rävala ja Harju maakondade külasid rannikuga. Me ei tea kindlalt kas praegu Paunküla veehoidla moodustavad järved ka selle kaubatee osad olid, kuid lähikonnast leitud muinasaegsed aardeleiud (Paunküla hõbeaarded) ning 2010. aastal Kiruvere järvest leitud ruhe viitavad järvistu kaldal eksisteerinud inimasustusele. Samuti on Paunküla veehoidla kõrval arheoloogiamälestisena kaitse all muistne kalmistu, mis jällegi viitab püsivale asustusele praeguse veehoidla lähistel.

Muinasaegne inimene oleks Kiruvere Muinaslaagris end ehk üsna koduselt tundnud. Ta oleks saabunud siia eelkõige laevaga mööda jõgesid ja tundnud end suhteliselt turvaliselt kahe järve vahel asuvas kõrgete küngastega piiratud laagriplatsil.

Kiruvere Muinaslaager

  • Kiruvere Muinaslaagri toetajad